Raha, raha, raha ...

Maksuraha on meie endi raha, mille anname riigile kasutamiseks. Kas ei kõla mitte loogiliselt, et maksumaksja tahab teada, kuhu ja kuidas ta raha kulub. Ometigi leiab meie selgelt alamakstud parlament, et see on alandav. See, mida inimesed teevad oma palgaga on selgelt nende isiklik asi. Samas kui küsida lisaks hüvitust tekkinud kulude katmiseks on normaalne, et avalikkusel on võimalik välja uurida kuhu raha läheb. Eestis on alampalgaks 4050 krooni, riigikogulase palk on 41000 krooni. Meie vaesed rahvaesindajad saavad naeruväärselt väikest palka, millest jääb ilmselgelt väheseks, et ära elada. Lisaks sellele saab küsida tagasi kulunud raha kõigest 30% ulatuses palgast. Nagu vähe oleks, selleks , et lisaraha küsida, tuleb tõestada kulutusi.

Korruptsiooni võidukäik jätkub. Lisaks meie riigikogulaste üksmeelsele toetusele oma palkade tõstmise suhtes, ei saa mainimata jätta ka Tallinnas toimuvat. See, kuidas ametnikud meie kõigi vara omastavad, on Eesti riigis muutunud nende isiklikuks eluks, mille privaatsust kaitsevad seadused. Teame väga hästi, et teiste rahakoti vahele ei ole viisakas piiluda, kuid üldiselt ei lasta iseenda vara ärastada. Veelgi enam lasta korruptantidel Eesti riiki laiali tassida on kurjast. Ma loodan, et tegemist on kollektiivse poliitilise päikesepistega, mis paraneb mõne aja pärast.

Paraadile, kõik paraadile.

Meie seas on erinevate seksuaalsete huvidega isikuid. Olgu, igaühe orientatsioon on tema enda isiklik asi. Kuid kas seda peab tervele maailma kuulutama? Tehku inimesed oma magamistubades mida tahes, seda ei pea minule teatama. Kas tõepoolest lihtsalt peab mööda linna ringi marssima ja tegelema kõlvatustega? Mulle ei meeldi, kui keegi oma arvamust peale surub. Mulle ei meeldi, kui keegi oma usku peale surub. Mulle ei meeldi kui keegi oma orientatsiooni peale surub.

Arenenud maailm on tänapäeval üllatavalt tolerantne, peetakse heaks tooniks mitte arvustada kaaskodanike olemust. Millist kahju teeb vabade inimeste liikumine läbi linna? Kui juba lubame riigivastaseid seda teha, miks mitte vikerkaarerahval. Ja me peame lubama kuna elame sõna -, usu- ja veel paljude muude vabaduste maal. Samas keelamisega või laiali peksmisega istume samal oksal meie idanaabriga.

Päästke vaalad.

Tunnistan, et olen teinud surmapatu, söönud vaala. Päris hea maitses teine, üsna lehma moodi. Kas pole tore, suur lehm, kellest jätkub üsna kauaks. Ei vaja teine väärtuslikku maad ega midagi, mine vaid ja too merest ära. Kahju, et nad meil kalda ääres ei kasva. Siiski, meil pole ka keskkonnaterroriste ega tohutuid kampaaniaid.Mis sellest kui sööme mõne liigi välja, peaasi, et endal kõht täisoleks. Pealegi pidevalt surevad vanad liigid välja ja tekivad uued. Inimkond nälgib ja mingid tulevad rääkima, et vaalu ei tohi püüda.

Elagu rahvaste vaheline sõprus.

Naši poolt jagatav brošüür.

Lihtsalt masendav. Kurjad fašistid ja imperialistidest ameeriklased. Kes ütles, et ajas rändamine pole võimalik. Mul on küll tunne nagu loeks viimasest ilmasõjast pärinevat poliitilist kirjandust. Uskumatu, kuidas praegusel ajal tohutu hulk inimesi usubki selliseid üllitisi. Arvestades vaba ajakirjanduse olukorda Venemaal pole ka ime, et inimesed tõsimeeli peavad kommunistliku hirmuvalitsuse hukku katastroofiks ja Aljoša ümberpaigutamist pühaduse teotuseks. Me võime end lohutada vaid sellega, et praegu veel oleme siin pool müüri.

Kas vaid minule tundub või on Vene propagandamasin üsna terava huumorisoonega? Kõikjalt leitakse imperialistide agente samas ise saadatakse tohutu hulk aktiviste välisriikidesse kaasmaalasi aitama. Süüdistatakse maailma fašismis samas omatakse kõige kiiremini kasvavat neonatside kogukonda maailmas. Süüdistatakse meid inimõiguste rikkumises (keeleseaduse pärast, mitte ainult marodöörid) samas on olukord Tšetšeenias lihtsalt kirjeldamatu.

Siinkohal tahan taaskord rõhutada oma tänulikust kõikide nende suhtes, kelle teod võimaldasid meil pääseda sellest luupainajalikust olukorrast.

Mis meil siis täna mureks?

Kahe päeva jooksul käisid üle meie imekauni riigi pealinna vandaalid ja meie, seadusekuulekad kodanikud, muretsesime ja kurtsime viletsa elu üle. Samas loeme täna taaskordse vaherahu läbikukkumisest kaugel Palestiinamaal või mässust Pakistanis või isegi immigrantide voolust Hispaaniasse. Rääkimata küberrünnakute, NATO ja Venemaa kohta käivast ärplemisest. Küll on meil ikka vilets elu.

Enam-vähem samasse väravasse, mul on vaja järele teha kõigest 10 tööd ja aega tervelt nädalake. Selle nädala sisse kuuluvad veel lisaks tavalistele kodutöödele ka veel filmiprojekt, saksa tunnikontroll, Decline and Fall ning matemaatika töö. Ainukeseks lohutuseks on see, et vähemalt pooled nendest on kirjatükid, mida tehakse kodus arvuti taga. Teeb keegi mind üle?

Veidi väitlushuvilistele, kes pole veel kapist välja tulnud. Nimelt õpetajate ja õpilaste väitlus 16. mail on aina suuremaks muutuva küsimärgi all ja TIKi võistkond võitis põhikoolide meistrivõistlused.

Rahu majas.

Seal ta siis nüüd seisabki. Venelased saavad rahulikult lilli viia ja mälestada. Rahulik koht kesklinnast eemal, kus jagada õhupalle, juua viina ja pidada diskot. Miks ka mitte? Näete, meie ka hoolime surnutest. See siiski ei takista Vene meedial pasundamast olematutest inimõiguste rikkumisest ja kurjast Eesti politseist, kes peksab ilmsüütuid lapsukesi. Siiski meie võitsime.

Oleks viimane aeg oma sammas püsti ajada. Viimati sai meil oma riik otsa napilt enne ühe sellise ehitamist. Kus on praegu koht, kuhu võiks tuua lilli ja pärgi? Kas Reaalkooli ees seisev kuju või Admrial Pitka mälestusmärk? Kui nii mõelda, kas meil on üldse seda vaja? Oleme ometigi eestlased, kes ei vaja puuslike, et mäletada. Me elame vabas riigis, meil pole vaja suurt metallkuju, et sellest aru saada. Monument vabadusele asub igaühe peas. Vabariigi aastapäeval vaatame paraadi, võidupühal teeme tuld ja Edgaripäeval naudime suve. Kas pole mitte ratsionaalne rahvas?

Kui jumal annab, võib lähiajal näha arvutiekraanidel meie läheduses uutmoodi õppefilmi. Pühendusega kõikidele nendele, kes kannatavad masenduste ja tujukõikumiste all. Eriesineja on safarimütsiga Jack. Kes julgeb see küsigu.

Aitäh!

Aitäh Leedu. Aitäh Läti. Meie sõbrad mõistavad ja toetavad meid.

Palju see ausus meil tänapäeval kah maksab?

Olla aus pidi olema kõige olulisem omadus siin ilmas. Samas hindame me kõik kavalust ning oskust soovimatutest olukordadest pea püsti väljuda. Kas on õigem minna järeltöösse tühja peaga ning näha veebipäevikus 2/1 või pettusega saada 5?

Mina õpin tööks ja näen vaeva ning saan mõne näpuvea pärast nelja või, taevas hoia, kolme. Minust mõni pink tagapool istuv õpilane kopeerib kogu teksti oma iPodi ning saab 5. Raske töö ja vaev ei tasu ära samas pettusega saab kõike ja palju kergemini. Kas ei ole mitte ülekohtune? Hoolimata materjali vastumeelsusest töötan läbi, õpin ära. Kaasõpilane ei vaevugi, aga hinnete poolest oleme samal pulgal.

Järjekordne järeltöö. Läheb vaja imet, et jõuda kogu materjal pähe ajada. Tööd edasi lükata ka ei anna, seda juba tehtud viimased kuu aega. Õpetaja ei vaata, teen maha, saan oma linnukese kirja. Teiste hindeid see ei muuda, minu oma päästab. Ma nii kui nii ei kavatse seda ainet edasi õppima minna, milleks ma pean mõtetult pingutama? Palju lihtsam on teha kuskilt maha, hinne kätte saada ning asi unustada.

Et Hannes ei saaks öelda, et temast juttu polnud, tuletan talle meelde, et mõttetu sõimamine ei vii edasi.

Vaba maa?

Mida igaüks iseendaga teeb on tema enda asi ja teistel pole õigust seda ette kirjutada. Või siiski? Suitsetamine on üks tervisele kahjulik tegevus. Lisaks on see veel kole. Ometigi on tohutu hulk inimesi, kes seda tubakat ühel või teisel teel tarvitavad. Erinevad vähid, mis tekivad, on inimese enda asi hoolimata sellest, et me kõik nende samade ravi eest otseselt või kaudselt maksame. Igal inimesel on seega õigus oma tervist rikkuda. Aga teiste oma? Kellel meist on julgust käratada mõnele auväärt härrasele, et kustutagu suits ära? See selleks, on hullemaidki probleeme. Tavaline inimene võib endale kõike lubada, aga kuulsused? Silmakirjalik on esitada neile rangemaid moraalinorme, kui teistele inimestele. Ometigi, kui iidol suitsetab ja nimme rõhutab seda suitsetamise vastasel päeval? Kas me peaksime hukka mõistma kuulsuse vastutustundetuse või omaenda topeltmoraali?

Sõber

Kes ikkagi on su sõber? See, et sõpradega tülli minnakse on täiesti tavaline. See, et hiljem ära lepitakse samuti. Teinekord on nii, et pole põhjust ära leppida. Kas siis, kui teine kasutab ära iga võimalust sinu alandamiseks, on põhjust ära leppida. Kutsud sõbra külla, üritad lepitada ja tema vaid sõimab sind. Üritad olla viisakas, aga teine nõuab vaid täielikku allumist. Räägid oma mõtetest ja soovidest ning tema vaid levitab alatuid valesid sinu kohta. Ometigi on ta suurem, tugevam ja, mis kõige olulisem, populaarsem. Kas on õigem alistuda, et lõppeks see piin ja sõda? Või jätkata tülitsemist kuna alla andmisega kaotad oma näo ning jäädki teise jooksu/peksupoisiks?

Kõik arvamused on oodatud.

Elagu poliitblog

Edgar Savisaar Eestist välja! Tõepoolest ainuke poliitik, kes pole veel Eesti poolele üle tulnud.

Kus oli Edgar kui provokaatorid Tõnismäel lipukestega vehkisid? Kus oli Edgar Savisaar siis kui Eesti lippu rünnati? Kus oli Edgar Savisaar siis kui tänavatel märatseti? Kus on Edgar Savisaar siis kui Eesti saatkonda rünnatakse?

Selle asemel, et talitseda oma valijaskonda istus härra Hundisilmal ja oli vait. Nüüd võtab sõna ja räägib, et tehakse liiga vaestele marodööridele ja, et Ansip teeb sõda. Millal oli viimane kord, kui Edgar Savisaar tegi midagi Eesti heaks? Riigireeturid lastakse tavaliselt maha, aga arvestades härra suuri teeneid Eesti Vabariigi ees, on asjakohane saata ta ilusa suure rongi mööda oma vabastatud raudteed ida poole. Arvestades oma sala- ja mitte-nii-salaleppeid Vene võimudega ei tohiks see sugugi väga ebameeldiv olla. Valdav osa Keskerakonnast võiks talle järgmise rongiga kaasa saata. Repsidest Sõtnikuteni välja.

Tõnismäele ausammas Jeltsinile? Ausammas Venemaa presidendile iseseisva Eesti riigi pealinnas? Meil ei ole ikka veel Vabaduse monumenti ega midagi mälestamaks taasiseseisvunud riigi esimest presidenti. Võibolla eksis linnapea-härra nimega ja tahtis sammast oma leivaisale Moskvas? Kuigi Tõnismäele sobiks oivaliselt Vabastaja monument. Vabastaja leiad siit

Ja tegidki ära

Valitsus võttis kätte ja tegi seda, mis ta ülesanne. Provokaatorid võtsid kätte ja tegid. mis nende ülesanne. Isegi Eesti politsei tegi seda mis ta ülesanne. Kas see kõik oli see, mida kartsime? Süütud kannatasid 20 miljoni krooni eest ja üks märatseja lahkus meie seast. Kes siis võitis?

Olgem ausad, pingete tekitamise eest maksis Venemaa. Olgem ausad, pingest võitis kõige enam Venemaa. Olgem ausad, märatsemisest kaotas kõige enam Venemaa. Mõne tunniga muutusid "vabastaja" kaitsjad marodöörideks. Pasundagu Vene meedia palju tahes, tõde on meie poolel. Eesti politsei ei rünnanud rahumeelset rahva massi, politsei ei kasutanud liigset jõudu kriminaalide vastu ega tekitanud inimohvreid. Samas asusid venelased kohe peale Tõnismäelt lahkumist laamendama. Keda see avalik arvamus siis toetab? Kas tegelasi, kes lärmavad, lõhuvad ja varastavad? Mida tegid poed marodööridele.

Mina usun politseisse. Suudeti hoida bandiite monumendist eemal, rahvas laiali ajada, kord taastada ja pronkssõdur ära viia. Mina usun, et pätid püütakse kinni ja saavad karistatud. Eesti seadused lubavad neile anda kuni 5 aastat vangistust. Mina usun, et ei ole vaja minna oma meelsust avaladama ega venelasi õrritama. Meie ju võitsime. Kaitsjatest said kaabakad. Ja need pannakse vangi. Näidakem maailma, et me suudame elada ilma karistusaktsioonideta. Nii täna, homme, 9. mail kui ka edaspidi.

Paanitseme siis

Pealinna tänavatel on liikvel tavaliselt MÄRGATAVALT suurem hulk korrakaitsjaid. Provokaatorid ja paanikakülvajad levitavad jutte vägivallaohust ja sõjast. Riigi president peab paremaks riigist lahkuda. Kaitseminister jätab ära viisiidi välisriiki. Piirivalve juht raporteerib piirikontrolli tõhustamisest. Naaberriigi parlament ja valitsus avaldavad muret riigi poliitilise olukorra üle. Kui ma ei teaks paremini arvaksin, et tegemist on riigipöörde eelse olukorraga mõnes Aafrika vabariigis. Kummaline, mida kõike võib välja lugeda faktidest. Kummaline, mida kõike võib välja lugeda, kui esitada fakte erapooliku vaatenurga alt.

Kas Aljoša viiakse tõepoolest minema või on tegemist vaid võimu näitamisega?

Seal ta siis läks.

Boriss Jeltsin. Kommunist, kes peale liiga julget suu pruukimist vallandati ja seejärel hävitas kommunistliku impeeriumi. Demokraat, kes saatis tankid parlamendi vastu. Väikeriikide sõber, kes alustas sõda pisikese tsetseeni rahva vastu. Vene joodik, kes võimaldas Balti riikidel iseseisvuda minimaalsete ohvritega.

Tõenäoliselt on vähe teisi, kes satuvad olema nii õigel ajal, nii õiges kohas. Ilma selle mehe toetuseta ei pruugiks meil olla Eesti Vabariiki vaid jätkuvalt suur nõukogude kodumaa. Samas hilisemal ajal ei olnud sugugi tegemist nõnda sõbraliku suhtumisega. Anda hinnangut keerulise iseloomu ja veelgi keerulisema hingeeluga inimesele käib meile üle jõu. Mõnekümne aasta pärast võime ajalooraamatutest selle kohta lugeda. Üks on kindel, neis raamatutes on ta sees.

Teistel rinnetel. Täna 664 aastat tagasi üritasid vanad eestlased taastada muistset iseseisvust. Ometi neil see ei õnnestunud ordu reetlikuse, vähese toetuse ja lihtlabase ebaõnne tõttu. Lõpptulemuseks oli muutumine vabast rahvast orjadeks. Võime ainult ettekujutada, kui radikaalselt erinev oleks olnud ajalugu eestlaste võidu korral. Samas võime täna uhkusega nautida vabadust, sedasama mille nimel meie esivanemad langesid. See on üks nendest teemadest, mil tasub aegajalt mõtelda. Mida olen mina teinud, et seda ära teenida?

Teeme ühe pisikese sõja

Vene riigiduuma saadik nimega Dmitri Rogožin pakub välja teha pisike sõjaline erioperatsioon. Nimelt on sel auväärt härrasel idee tulla ja päästa vabastajate jäänused. Mis ajast on ühel suveräänsel riigil õigust sekkuda teise suveräänse riigi siseasjadesse? Ahjaa, meelde tuli. Sellest ajast kui Ameerika Ühendriigid sama teevad. See selleks, aga sõjalised operatsioonid NATO liikmesriigi pinnal? Ma loodan, et kõik meie Lääne sõbrad on Põhja - Atlandi lepingu 5. artiklis sama kinni kui meie poliitikud. Needsamad poliitikud, kes räägivad venemaaga suhete parandamisest, ajateenistuse kaotamisest või kirjutasid alla maamiinide keelustamise leppele.

Selle kõige peale räägime tänapäeva maailmast kui ohutust ega võta ette mitte midagi julgeoleku kindlustamiseks. Oleks viimane aeg hakata kaevama kaevikuid ja ettevalmistama tankitõkkeid. Silda üle Narva jõe tuleks hakata mitte parandama vaid lammutama. Jääb üle vaid loota, et vabastajad ei tule enne, kui nende tulekuks on ettevalmistutud. Aga loota, et Eesti poliitikud midagi asjalikku ära teevad...

Tüdimus

Inimestele ei meeldi kui nendega manipuleeritakse. Ootamatult sajab kaela midagi liiga head, et see tõsi oleks. Ühel heal päeval ilmub ootamatult otse näo ette maiuspala. Pikemal vaatamisel pasitab selle küljes mingi pisike tamiilijupike olevat. Kas neelata hõrgutis alla ja loota parimat või lasta võimalus käest ja näha kuidas keegi teine naudib maiust ning kiruda ennast liigse ettevaatlikuse eest? Kes ei riski ei saavuta midagi. Ometigi ka kaotuskibedus võib vahel magus olla. Ussike võib ju hea olla aga konksuke vaevalt sama meeldiv on. Kas suvalise tuttava, kui inimese keda reaalselt ei tunne, pakkumine lühikese ajaga teenida suur summa on üldse kaalumist väärt? Inimeste kõige suurem nõrkus on loomupärane ahnus. Kas kui keegi spetsiaalselt sellele iseloomujoonele suunatud ideega välja tuleb, ei ole mitte tegemist kõige ilmsema petuskeemiga. Idee võib ahvatlev olla aga tagajärjed ei pruugi.

Ei suuda vastu panna

Zoofiilia ei ole teema.

Härra Gore mainis, et kahtlus on tekitatud peamiselt tabloidide ja mainstream media poolt.
Peerreviwed scientific journalites avaldatud artiklid on üksmeelsed probleemi olemuse kohta. Alī ibn Abī Tālib ütles kunagi ühe targa lause ja järgnev on selle inglisekeelne vaste: There is no wealth like knowledge, no poverty like ignorance.

Philip Stott is Britain's leading climate-change denier and has built a career on criticising environmentalists. Professor emeritus of biogeography at the University of London, he has no climate-science qualifications.

Hoolimata erimeelsustest jäägem viisakaks.

Me kõik elame ühes kollases allveelaevas

Maa on meil üks ja ainus. Pisikese tähe juures asuv tükike kärbsemusta on kogu meie olemus, miks mitte seda hoida? Lühidalt öeldes An Inconvenient Truth. Kes pole näinud vaadake, võin jagada.
Probleem on Ameeriklased, kõik kes kaitsevad loodust on narkomaanid, rohelise mõtteviisiga inimestel on ajuvähk.
Üsna huvitav on mõtelda mis võib olla selle negatiivsuse taga? Juhid ei nori tüli ega sõimle pidevalt. Inimene, kes seda teeb, on nõrk. Inimene, kes seda teeb tunneb vajadust elada teiste peal välja oma pingeid. Olgu põhjuseks nii vähene võimekus kui seiklused harjaga. Kumbagi pidi ei ole võimalik midagi võita.
Teistel teemadel. Kust läheb piir sõbra ja enam kui sõbra vahel? Kas klassikaaslane on lubatud liik? Kahe inimese vahelised suhted peaks olema nedesamade kahe inimese enda asi. Ometigi ei ole see seda. Igal sammul on kritiseerijaid, hindajaid ja niisama kommenteerijaid. Kas midagi ilusat tuleb ära visata lihtsalt sellepärast, et avalik arvamus nõuab? Või on sõprus liiga väärtuslik, et sellega riskida? Vastamata küsimused. Tüüpiline olemuslik arutlus ehk pikk, vaevanõudev ja kasutu. Tegelikult on otsus ju nii lihtne: üritada või mitte. Hakkab juba vaikselt kohale jõudma, miks hea eluoluga riikides iive negatiivne on.

Oh seda tänapäeva tehnoloogiat.

Oh seda tänapäeva tehnoloogiat.

Interneti ja veebipäevikute imemaailm esitleb end üsnagi kummalisel kujul.

Esiteks saadetakse autor lehele, mis esitab pika ja keerulise ülevaate suudluse olemusest. Üsnagi intrigeeriv, on suutnud koguda kaks arvamust. Tasub tähele panna, et tegemist on kõige vanema seni aktiivselt täiendatava blogiga, samuti on tegemist vaieldamatu liidriga kommentaarida arvu poolest. Üks vähestest, mis kasutab hyperlinki nimelist keerulist tehnoloogiat.

Seejärel üsnagi mahukas ülevaade toimunud sündmustest ja järjekordne kujunduslik ümberkorraldus. Sisaldab arvestataval hulgal solvanguid paljude osapoolte arvel. Spekulatsioone ja praktiliselt sõimu sisaldav sissekanne, mis on kohati äärmiselt detailne samas jäädes häguseks autori olulisemate tegevuste koha pealt. Üsnagi julge arvestades lugejate väidetavat suurt hulka samas äärmiselt konspiratiivne arvestades lugejate sotsiaalset positsiooni.

Kõrvalepõige poliitikasse ehk sotsid on Eesti mõistlikeim erakond. Partei, mille liikmena on kõige lihtsam midagi saavutada. Olevat lisaks kõigele märksa paindlikum kui teised ja ainuke alternatiiv konservatiivsetele ja liberaalsetele olles valgetest vasakpoolseim.

Lõpetuseks keskmise pikkusega postitus, kus on olulisel kohal vastus kriitikale. Kummaline olukord, kus erinevad autorid üritavad üksteisele pidevalt ära panna. Ometigi ei saa öelda, et taoline tahtlus ei tooks välja värvikaid seiku tuntud isikute elust. Paljudele lugejatele jääksid need olukorrad ning tsitaadid tundmatuks, kui poleks väsimatult töötavaid reportereid. Üllatavalt on postitusse ära mahtunud ka ülevaade kirjutaja päevastest tegevustest ehk blogis on lugeda ka neil, keda jätavad külmaks inimeste vahelised suhted.

Kõik, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud, võivad võtta sõna kommentaaride nurgas.