Raha, raha, raha ...

Maksuraha on meie endi raha, mille anname riigile kasutamiseks. Kas ei kõla mitte loogiliselt, et maksumaksja tahab teada, kuhu ja kuidas ta raha kulub. Ometigi leiab meie selgelt alamakstud parlament, et see on alandav. See, mida inimesed teevad oma palgaga on selgelt nende isiklik asi. Samas kui küsida lisaks hüvitust tekkinud kulude katmiseks on normaalne, et avalikkusel on võimalik välja uurida kuhu raha läheb. Eestis on alampalgaks 4050 krooni, riigikogulase palk on 41000 krooni. Meie vaesed rahvaesindajad saavad naeruväärselt väikest palka, millest jääb ilmselgelt väheseks, et ära elada. Lisaks sellele saab küsida tagasi kulunud raha kõigest 30% ulatuses palgast. Nagu vähe oleks, selleks , et lisaraha küsida, tuleb tõestada kulutusi.

Korruptsiooni võidukäik jätkub. Lisaks meie riigikogulaste üksmeelsele toetusele oma palkade tõstmise suhtes, ei saa mainimata jätta ka Tallinnas toimuvat. See, kuidas ametnikud meie kõigi vara omastavad, on Eesti riigis muutunud nende isiklikuks eluks, mille privaatsust kaitsevad seadused. Teame väga hästi, et teiste rahakoti vahele ei ole viisakas piiluda, kuid üldiselt ei lasta iseenda vara ärastada. Veelgi enam lasta korruptantidel Eesti riiki laiali tassida on kurjast. Ma loodan, et tegemist on kollektiivse poliitilise päikesepistega, mis paraneb mõne aja pärast.

Paraadile, kõik paraadile.

Meie seas on erinevate seksuaalsete huvidega isikuid. Olgu, igaühe orientatsioon on tema enda isiklik asi. Kuid kas seda peab tervele maailma kuulutama? Tehku inimesed oma magamistubades mida tahes, seda ei pea minule teatama. Kas tõepoolest lihtsalt peab mööda linna ringi marssima ja tegelema kõlvatustega? Mulle ei meeldi, kui keegi oma arvamust peale surub. Mulle ei meeldi, kui keegi oma usku peale surub. Mulle ei meeldi kui keegi oma orientatsiooni peale surub.

Arenenud maailm on tänapäeval üllatavalt tolerantne, peetakse heaks tooniks mitte arvustada kaaskodanike olemust. Millist kahju teeb vabade inimeste liikumine läbi linna? Kui juba lubame riigivastaseid seda teha, miks mitte vikerkaarerahval. Ja me peame lubama kuna elame sõna -, usu- ja veel paljude muude vabaduste maal. Samas keelamisega või laiali peksmisega istume samal oksal meie idanaabriga.

Päästke vaalad.

Tunnistan, et olen teinud surmapatu, söönud vaala. Päris hea maitses teine, üsna lehma moodi. Kas pole tore, suur lehm, kellest jätkub üsna kauaks. Ei vaja teine väärtuslikku maad ega midagi, mine vaid ja too merest ära. Kahju, et nad meil kalda ääres ei kasva. Siiski, meil pole ka keskkonnaterroriste ega tohutuid kampaaniaid.Mis sellest kui sööme mõne liigi välja, peaasi, et endal kõht täisoleks. Pealegi pidevalt surevad vanad liigid välja ja tekivad uued. Inimkond nälgib ja mingid tulevad rääkima, et vaalu ei tohi püüda.

Elagu rahvaste vaheline sõprus.

Naši poolt jagatav brošüür.

Lihtsalt masendav. Kurjad fašistid ja imperialistidest ameeriklased. Kes ütles, et ajas rändamine pole võimalik. Mul on küll tunne nagu loeks viimasest ilmasõjast pärinevat poliitilist kirjandust. Uskumatu, kuidas praegusel ajal tohutu hulk inimesi usubki selliseid üllitisi. Arvestades vaba ajakirjanduse olukorda Venemaal pole ka ime, et inimesed tõsimeeli peavad kommunistliku hirmuvalitsuse hukku katastroofiks ja Aljoša ümberpaigutamist pühaduse teotuseks. Me võime end lohutada vaid sellega, et praegu veel oleme siin pool müüri.

Kas vaid minule tundub või on Vene propagandamasin üsna terava huumorisoonega? Kõikjalt leitakse imperialistide agente samas ise saadatakse tohutu hulk aktiviste välisriikidesse kaasmaalasi aitama. Süüdistatakse maailma fašismis samas omatakse kõige kiiremini kasvavat neonatside kogukonda maailmas. Süüdistatakse meid inimõiguste rikkumises (keeleseaduse pärast, mitte ainult marodöörid) samas on olukord Tšetšeenias lihtsalt kirjeldamatu.

Siinkohal tahan taaskord rõhutada oma tänulikust kõikide nende suhtes, kelle teod võimaldasid meil pääseda sellest luupainajalikust olukorrast.

Mis meil siis täna mureks?

Kahe päeva jooksul käisid üle meie imekauni riigi pealinna vandaalid ja meie, seadusekuulekad kodanikud, muretsesime ja kurtsime viletsa elu üle. Samas loeme täna taaskordse vaherahu läbikukkumisest kaugel Palestiinamaal või mässust Pakistanis või isegi immigrantide voolust Hispaaniasse. Rääkimata küberrünnakute, NATO ja Venemaa kohta käivast ärplemisest. Küll on meil ikka vilets elu.

Enam-vähem samasse väravasse, mul on vaja järele teha kõigest 10 tööd ja aega tervelt nädalake. Selle nädala sisse kuuluvad veel lisaks tavalistele kodutöödele ka veel filmiprojekt, saksa tunnikontroll, Decline and Fall ning matemaatika töö. Ainukeseks lohutuseks on see, et vähemalt pooled nendest on kirjatükid, mida tehakse kodus arvuti taga. Teeb keegi mind üle?

Veidi väitlushuvilistele, kes pole veel kapist välja tulnud. Nimelt õpetajate ja õpilaste väitlus 16. mail on aina suuremaks muutuva küsimärgi all ja TIKi võistkond võitis põhikoolide meistrivõistlused.

Rahu majas.

Seal ta siis nüüd seisabki. Venelased saavad rahulikult lilli viia ja mälestada. Rahulik koht kesklinnast eemal, kus jagada õhupalle, juua viina ja pidada diskot. Miks ka mitte? Näete, meie ka hoolime surnutest. See siiski ei takista Vene meedial pasundamast olematutest inimõiguste rikkumisest ja kurjast Eesti politseist, kes peksab ilmsüütuid lapsukesi. Siiski meie võitsime.

Oleks viimane aeg oma sammas püsti ajada. Viimati sai meil oma riik otsa napilt enne ühe sellise ehitamist. Kus on praegu koht, kuhu võiks tuua lilli ja pärgi? Kas Reaalkooli ees seisev kuju või Admrial Pitka mälestusmärk? Kui nii mõelda, kas meil on üldse seda vaja? Oleme ometigi eestlased, kes ei vaja puuslike, et mäletada. Me elame vabas riigis, meil pole vaja suurt metallkuju, et sellest aru saada. Monument vabadusele asub igaühe peas. Vabariigi aastapäeval vaatame paraadi, võidupühal teeme tuld ja Edgaripäeval naudime suve. Kas pole mitte ratsionaalne rahvas?

Kui jumal annab, võib lähiajal näha arvutiekraanidel meie läheduses uutmoodi õppefilmi. Pühendusega kõikidele nendele, kes kannatavad masenduste ja tujukõikumiste all. Eriesineja on safarimütsiga Jack. Kes julgeb see küsigu.

Aitäh!

Aitäh Leedu. Aitäh Läti. Meie sõbrad mõistavad ja toetavad meid.

Palju see ausus meil tänapäeval kah maksab?

Olla aus pidi olema kõige olulisem omadus siin ilmas. Samas hindame me kõik kavalust ning oskust soovimatutest olukordadest pea püsti väljuda. Kas on õigem minna järeltöösse tühja peaga ning näha veebipäevikus 2/1 või pettusega saada 5?

Mina õpin tööks ja näen vaeva ning saan mõne näpuvea pärast nelja või, taevas hoia, kolme. Minust mõni pink tagapool istuv õpilane kopeerib kogu teksti oma iPodi ning saab 5. Raske töö ja vaev ei tasu ära samas pettusega saab kõike ja palju kergemini. Kas ei ole mitte ülekohtune? Hoolimata materjali vastumeelsusest töötan läbi, õpin ära. Kaasõpilane ei vaevugi, aga hinnete poolest oleme samal pulgal.

Järjekordne järeltöö. Läheb vaja imet, et jõuda kogu materjal pähe ajada. Tööd edasi lükata ka ei anna, seda juba tehtud viimased kuu aega. Õpetaja ei vaata, teen maha, saan oma linnukese kirja. Teiste hindeid see ei muuda, minu oma päästab. Ma nii kui nii ei kavatse seda ainet edasi õppima minna, milleks ma pean mõtetult pingutama? Palju lihtsam on teha kuskilt maha, hinne kätte saada ning asi unustada.

Et Hannes ei saaks öelda, et temast juttu polnud, tuletan talle meelde, et mõttetu sõimamine ei vii edasi.

Vaba maa?

Mida igaüks iseendaga teeb on tema enda asi ja teistel pole õigust seda ette kirjutada. Või siiski? Suitsetamine on üks tervisele kahjulik tegevus. Lisaks on see veel kole. Ometigi on tohutu hulk inimesi, kes seda tubakat ühel või teisel teel tarvitavad. Erinevad vähid, mis tekivad, on inimese enda asi hoolimata sellest, et me kõik nende samade ravi eest otseselt või kaudselt maksame. Igal inimesel on seega õigus oma tervist rikkuda. Aga teiste oma? Kellel meist on julgust käratada mõnele auväärt härrasele, et kustutagu suits ära? See selleks, on hullemaidki probleeme. Tavaline inimene võib endale kõike lubada, aga kuulsused? Silmakirjalik on esitada neile rangemaid moraalinorme, kui teistele inimestele. Ometigi, kui iidol suitsetab ja nimme rõhutab seda suitsetamise vastasel päeval? Kas me peaksime hukka mõistma kuulsuse vastutustundetuse või omaenda topeltmoraali?

Sõber

Kes ikkagi on su sõber? See, et sõpradega tülli minnakse on täiesti tavaline. See, et hiljem ära lepitakse samuti. Teinekord on nii, et pole põhjust ära leppida. Kas siis, kui teine kasutab ära iga võimalust sinu alandamiseks, on põhjust ära leppida. Kutsud sõbra külla, üritad lepitada ja tema vaid sõimab sind. Üritad olla viisakas, aga teine nõuab vaid täielikku allumist. Räägid oma mõtetest ja soovidest ning tema vaid levitab alatuid valesid sinu kohta. Ometigi on ta suurem, tugevam ja, mis kõige olulisem, populaarsem. Kas on õigem alistuda, et lõppeks see piin ja sõda? Või jätkata tülitsemist kuna alla andmisega kaotad oma näo ning jäädki teise jooksu/peksupoisiks?

Kõik arvamused on oodatud.