Kujukesesõda vol 2

Et siis teise poole puuslik seekord. Meie kauaoodatud, - igatsetud Vabaduse sammas valiti lõpuks välja. See sammuke, milleni vana Wabariigi ajal ei jõutudki. Iseasi on loomulikult see, kas praegune valik on põhjustatud aprilli järelloksumistest, elu loomulikust arengust või kellegi suvast. Olgu tegemist millega tahes, pean tunnistama, et mõttes ohkan minagi ja ütlen : "Oli ka viimane aeg".

Et siis meie vabaks saamine ja vabana olemise tähise välimus on nagu ta on. Rist mõjub hauatähisena ja leina sümbolina. Rist oli see, mille nimel sajandeid tagasi meie esiisade vabadus võeti. Vabadusrist on varem kasutatud ning igav. Vabadusrist sümboliseerib vaid Vabadussõda.

Ometigi on tegemist täiesti tõsiselt võetava kavandiga. Konservatiivne ja tagasihoidlik ja seega ei tekita võõristust. Mis veelgi olulisem, ei ole tegemist modernse monstrumiga. Lillede asetamiseks ja pildi tegemiseks sobib palju paremini kui mõni nurgeline klaaskuubik. Ei maksa unustada ka meie viimase asja tippsaavutusi metallitöö ja betoonivalamise aladelt. Kuigi tõepoolest, erilisi tundeid ta just ei tekita. On siis tegemist pigem kohaga, langenuid ja kaotatud mäle(s)tada, kui võidu sümboliga? See ei ole tänapäeva moodses maailmas sugugi vastuvõetamatu idee.

Ainuke vastuvõetamatu detail on risti sees asuv Eesti kontuur. Nimelt, kas see pole mitte Eesti eest langenud meeste mõnitamine, kui kujutada köndistatud riiki? Kui on tegemist peamiselt Vabadussõjaga temaatikaga, kas siis poleks mitte õigem kujutada piiri sellisena nagu ta välja võideldi? Tartu rahu on jätkuvalt see, millest me oma riikluse algust loeme. Aga milleks üldse riigi kontuur? Mida see sümboliseerib? Ühe variandi järgi kardetavat tagurlust ja rahvusromantilist versiooni ajaloost. Teine pakub välja oma olemuse unustamise ja minevikule sülitamise.

Keskseks siduvaks sümboliks võiks pigem olla Vabadusristilt tuntuks saanud soomuskäsi ja E täht. Minu pisikese isikliku arvamuse kohaselt sümboliseeriks võitlusi selle ülima eest kõige paremini just seesama tuntud lahendus. Oma riigi, rahva ja vabaduse eest on alati oldud valmis võitlema, miks ei võiks olla see kujutatud ka sambal? Ühendaks ometigi ju enam kui tükike kaarti.

Mis meil siis täna mureks?

Kahe päeva jooksul käisid üle meie imekauni riigi pealinna vandaalid ja meie, seadusekuulekad kodanikud, muretsesime ja kurtsime viletsa elu üle. Samas loeme täna taaskordse vaherahu läbikukkumisest kaugel Palestiinamaal või mässust Pakistanis või isegi immigrantide voolust Hispaaniasse. Rääkimata küberrünnakute, NATO ja Venemaa kohta käivast ärplemisest. Küll on meil ikka vilets elu.

Enam-vähem samasse väravasse, mul on vaja järele teha kõigest 10 tööd ja aega tervelt nädalake. Selle nädala sisse kuuluvad veel lisaks tavalistele kodutöödele ka veel filmiprojekt, saksa tunnikontroll, Decline and Fall ning matemaatika töö. Ainukeseks lohutuseks on see, et vähemalt pooled nendest on kirjatükid, mida tehakse kodus arvuti taga. Teeb keegi mind üle?

Veidi väitlushuvilistele, kes pole veel kapist välja tulnud. Nimelt õpetajate ja õpilaste väitlus 16. mail on aina suuremaks muutuva küsimärgi all ja TIKi võistkond võitis põhikoolide meistrivõistlused.

Rahu majas.

Seal ta siis nüüd seisabki. Venelased saavad rahulikult lilli viia ja mälestada. Rahulik koht kesklinnast eemal, kus jagada õhupalle, juua viina ja pidada diskot. Miks ka mitte? Näete, meie ka hoolime surnutest. See siiski ei takista Vene meedial pasundamast olematutest inimõiguste rikkumisest ja kurjast Eesti politseist, kes peksab ilmsüütuid lapsukesi. Siiski meie võitsime.

Oleks viimane aeg oma sammas püsti ajada. Viimati sai meil oma riik otsa napilt enne ühe sellise ehitamist. Kus on praegu koht, kuhu võiks tuua lilli ja pärgi? Kas Reaalkooli ees seisev kuju või Admrial Pitka mälestusmärk? Kui nii mõelda, kas meil on üldse seda vaja? Oleme ometigi eestlased, kes ei vaja puuslike, et mäletada. Me elame vabas riigis, meil pole vaja suurt metallkuju, et sellest aru saada. Monument vabadusele asub igaühe peas. Vabariigi aastapäeval vaatame paraadi, võidupühal teeme tuld ja Edgaripäeval naudime suve. Kas pole mitte ratsionaalne rahvas?

Kui jumal annab, võib lähiajal näha arvutiekraanidel meie läheduses uutmoodi õppefilmi. Pühendusega kõikidele nendele, kes kannatavad masenduste ja tujukõikumiste all. Eriesineja on safarimütsiga Jack. Kes julgeb see küsigu.

Elagu poliitblog

Edgar Savisaar Eestist välja! Tõepoolest ainuke poliitik, kes pole veel Eesti poolele üle tulnud.

Kus oli Edgar kui provokaatorid Tõnismäel lipukestega vehkisid? Kus oli Edgar Savisaar siis kui Eesti lippu rünnati? Kus oli Edgar Savisaar siis kui tänavatel märatseti? Kus on Edgar Savisaar siis kui Eesti saatkonda rünnatakse?

Selle asemel, et talitseda oma valijaskonda istus härra Hundisilmal ja oli vait. Nüüd võtab sõna ja räägib, et tehakse liiga vaestele marodööridele ja, et Ansip teeb sõda. Millal oli viimane kord, kui Edgar Savisaar tegi midagi Eesti heaks? Riigireeturid lastakse tavaliselt maha, aga arvestades härra suuri teeneid Eesti Vabariigi ees, on asjakohane saata ta ilusa suure rongi mööda oma vabastatud raudteed ida poole. Arvestades oma sala- ja mitte-nii-salaleppeid Vene võimudega ei tohiks see sugugi väga ebameeldiv olla. Valdav osa Keskerakonnast võiks talle järgmise rongiga kaasa saata. Repsidest Sõtnikuteni välja.

Tõnismäele ausammas Jeltsinile? Ausammas Venemaa presidendile iseseisva Eesti riigi pealinnas? Meil ei ole ikka veel Vabaduse monumenti ega midagi mälestamaks taasiseseisvunud riigi esimest presidenti. Võibolla eksis linnapea-härra nimega ja tahtis sammast oma leivaisale Moskvas? Kuigi Tõnismäele sobiks oivaliselt Vabastaja monument. Vabastaja leiad siit

Ja tegidki ära

Valitsus võttis kätte ja tegi seda, mis ta ülesanne. Provokaatorid võtsid kätte ja tegid. mis nende ülesanne. Isegi Eesti politsei tegi seda mis ta ülesanne. Kas see kõik oli see, mida kartsime? Süütud kannatasid 20 miljoni krooni eest ja üks märatseja lahkus meie seast. Kes siis võitis?

Olgem ausad, pingete tekitamise eest maksis Venemaa. Olgem ausad, pingest võitis kõige enam Venemaa. Olgem ausad, märatsemisest kaotas kõige enam Venemaa. Mõne tunniga muutusid "vabastaja" kaitsjad marodöörideks. Pasundagu Vene meedia palju tahes, tõde on meie poolel. Eesti politsei ei rünnanud rahumeelset rahva massi, politsei ei kasutanud liigset jõudu kriminaalide vastu ega tekitanud inimohvreid. Samas asusid venelased kohe peale Tõnismäelt lahkumist laamendama. Keda see avalik arvamus siis toetab? Kas tegelasi, kes lärmavad, lõhuvad ja varastavad? Mida tegid poed marodööridele.

Mina usun politseisse. Suudeti hoida bandiite monumendist eemal, rahvas laiali ajada, kord taastada ja pronkssõdur ära viia. Mina usun, et pätid püütakse kinni ja saavad karistatud. Eesti seadused lubavad neile anda kuni 5 aastat vangistust. Mina usun, et ei ole vaja minna oma meelsust avaladama ega venelasi õrritama. Meie ju võitsime. Kaitsjatest said kaabakad. Ja need pannakse vangi. Näidakem maailma, et me suudame elada ilma karistusaktsioonideta. Nii täna, homme, 9. mail kui ka edaspidi.

Paanitseme siis

Pealinna tänavatel on liikvel tavaliselt MÄRGATAVALT suurem hulk korrakaitsjaid. Provokaatorid ja paanikakülvajad levitavad jutte vägivallaohust ja sõjast. Riigi president peab paremaks riigist lahkuda. Kaitseminister jätab ära viisiidi välisriiki. Piirivalve juht raporteerib piirikontrolli tõhustamisest. Naaberriigi parlament ja valitsus avaldavad muret riigi poliitilise olukorra üle. Kui ma ei teaks paremini arvaksin, et tegemist on riigipöörde eelse olukorraga mõnes Aafrika vabariigis. Kummaline, mida kõike võib välja lugeda faktidest. Kummaline, mida kõike võib välja lugeda, kui esitada fakte erapooliku vaatenurga alt.

Kas Aljoša viiakse tõepoolest minema või on tegemist vaid võimu näitamisega?