Kujukesesõda vol 2

Et siis teise poole puuslik seekord. Meie kauaoodatud, - igatsetud Vabaduse sammas valiti lõpuks välja. See sammuke, milleni vana Wabariigi ajal ei jõutudki. Iseasi on loomulikult see, kas praegune valik on põhjustatud aprilli järelloksumistest, elu loomulikust arengust või kellegi suvast. Olgu tegemist millega tahes, pean tunnistama, et mõttes ohkan minagi ja ütlen : "Oli ka viimane aeg".

Et siis meie vabaks saamine ja vabana olemise tähise välimus on nagu ta on. Rist mõjub hauatähisena ja leina sümbolina. Rist oli see, mille nimel sajandeid tagasi meie esiisade vabadus võeti. Vabadusrist on varem kasutatud ning igav. Vabadusrist sümboliseerib vaid Vabadussõda.

Ometigi on tegemist täiesti tõsiselt võetava kavandiga. Konservatiivne ja tagasihoidlik ja seega ei tekita võõristust. Mis veelgi olulisem, ei ole tegemist modernse monstrumiga. Lillede asetamiseks ja pildi tegemiseks sobib palju paremini kui mõni nurgeline klaaskuubik. Ei maksa unustada ka meie viimase asja tippsaavutusi metallitöö ja betoonivalamise aladelt. Kuigi tõepoolest, erilisi tundeid ta just ei tekita. On siis tegemist pigem kohaga, langenuid ja kaotatud mäle(s)tada, kui võidu sümboliga? See ei ole tänapäeva moodses maailmas sugugi vastuvõetamatu idee.

Ainuke vastuvõetamatu detail on risti sees asuv Eesti kontuur. Nimelt, kas see pole mitte Eesti eest langenud meeste mõnitamine, kui kujutada köndistatud riiki? Kui on tegemist peamiselt Vabadussõjaga temaatikaga, kas siis poleks mitte õigem kujutada piiri sellisena nagu ta välja võideldi? Tartu rahu on jätkuvalt see, millest me oma riikluse algust loeme. Aga milleks üldse riigi kontuur? Mida see sümboliseerib? Ühe variandi järgi kardetavat tagurlust ja rahvusromantilist versiooni ajaloost. Teine pakub välja oma olemuse unustamise ja minevikule sülitamise.

Keskseks siduvaks sümboliks võiks pigem olla Vabadusristilt tuntuks saanud soomuskäsi ja E täht. Minu pisikese isikliku arvamuse kohaselt sümboliseeriks võitlusi selle ülima eest kõige paremini just seesama tuntud lahendus. Oma riigi, rahva ja vabaduse eest on alati oldud valmis võitlema, miks ei võiks olla see kujutatud ka sambal? Ühendaks ometigi ju enam kui tükike kaarti.

7. päev

Et siis Brüssel. Arhitektuur on imeline. Üks maja kenam kui teine. Majad on tänavate kaupa kaetud erinevate pühakute kujukeste ja kullatud vappidega. Seda ilu jätkub ka tavalise turisti teelt kõrvale jäävatele tänavatele. Loomulikult sai ära vaadatud ka kuulus poeglapse kujuke ning selle ümber kilavad Hiina turistid. Samas on linn kohutavalt räpane. Olgu põhjuseks kas 27 kraadine välisõhk või immigrantide hordid, ei ole ma veel nõnda jubedas linnas veel käinud. Teeks laotud munakivide vahe paksult konidega täidetud, kaks sammu Groote Marktist eemal tappev uriinihais on mõned väljapaistavamad näited. Peale 15 minutilist jalutamist tekkis juba tugev soov end pesta. Brüsseli vanalinna julgen soovitada kui ühte kenamat mida eales näinud olen, kuid üldiselt ei tekita linn minus eriliselt kuumi tundeid. Kui sinna lisada eelmises postituses kiidetud tänavate süsteem, siis soovitan hoiduda möödasõitmisest vaid piltilusa vanalinna tõttu.

Pigem soovitan külastada Brugget. Sobiv linn paari tunniseks jalutuskäiguks. Ega linna ilugi väga Brüsselile alla jää. Kelle pakuvad huvi vanad naised must-valgetes kostüümides oskan soovitada kohalikku nunnakloostrit. Hoolimata turistide massist ja olematust kanalisatsioonist on tegemist täiesti töökorras asutusega. Ka ei saa jätta mainimata kohalikku kirikut, mida ma julgeks nimetada reformatsiooni üle elanud gooti stiilis kirikuks. Et siis päris palju ilusaid värvilisi pilte. Ja sealsamas meeldiv pisike poeke, kust meeneid osta. Millegi pärast tuli mulle meelde see, mida Jeesuke ise poodnikega tegi. Välja reklaamitud Põhjamaade Veneetsiaga (üks paljudest) tegu küll olnud aga muidu meeldiv koht. Sealt veidi edasi jääb juba Põhjameri oma võimsate tõusude ja mõõnadega.

Üldiselt on Belgia üsna kena koht ning soovitan teistelgi siia tulla. Lisaks kohalikule ilule ei jää kaugele ka Holland ja Prantsusmaa ning kui juba aega liiga palju ei jää ka La Manche alune tunnel kaugele. Kuid mind võib homme juba leida Gdanskist või vähemalt Berliini lähedalt. Kõik väiksemad ja suuremad fännid võivad heal juhul juba reede õhtuks end linna piirele rivistada koos plakatite ja muu vajalikuga.

Brussels calling...

Nagu lubatud raporteeriks järjekordsetest edusammudest sel tohutul teekonnal. Nimelt jääb minu praeguse asukoha ja Poola vahele veel üks riik. Saksamaa piiri märkis, sarnaselt varem mainitule, kilomeetrite pikkune järjekord. Kummaline, kuidas selline transiidimaa nagu seda on Poola ei suuda leida mõistlikke piirivalvureid. Ometi on neil piisavalt ressurssi, et pidada üleval tasulisi teid.

Julgeks veel ära märkida, et Poola piiriga kaovad tee äärest ristid, ikoonikapid ja kirevad surnuaiad aga mitte mais. Kas nüüd just tänu geenimuundamiseimedele või veidi lõunapoolsemale laiusele on just nimelt maisipõllud muutunud domineerivaks maastikuvormiks. Kuigi jah, kiirteelt ei pruugi saada just eriti adekvaatset ülevaadet riigist.

Neither last, nor least Berliin. Ma võtan sõnad tagasi ülesehitatud linnade toreduse koha pealt. Nimelt on tegemist üsna mõttetu linnaga. Vastavalt Mihkli soovitusele sai läbitud Kurfürstendamm ning lahkutud kahe särgi võrra rikkama, kuid sellega saavutused enamvähem piirdusid. Võite pakkuda, mis pood need mulle müüs. Brandenburgi väravad on mõtetetult overrated. Samuti Riigipäevahoone. Tegemist on linnaga, mida on mõtet vaadata vaid läbi autoakna. Ei ole mõtet veeta linnas tervet päeva, kuna lihtsalt ei ole midagi vaadata ning vaid poodlemine ei kõla peale esimest tundi enam nõnda ahvatlevalt.

Järgmiseks sihtmärgiks oli Brüssel. Kuna Berliinis oli parajasti mingi võidusõit/jooks ning kesklinn kinni ja kell veidi 9 läbi, tuli geniaalne mõte pikemalt peatumata Belgia poole teele asuda. Mõeldud, tehtud. Öine autobahn autoga, millega üle 130 ei taha sõita, ei vastanud päris täpselt ootustele. Algselt planeeritud mõne tunni asemel võis kuldset Grand Vitarat Brüsseli lähistel näha alles 7 ajal hommikul. Sinna võiks veel lisada kaks (!) tundi, mis kulusid linnapiirilt sihtkohta jõudmisele (vahemaa vaevalt mõni kilomeeter). Nimelt ei ole siinsed tänavad eriti turisti sõbralikud, kui silmas pidada tänavasiltide haruldust. Lisaks sellele on kohalikel komme peale igat ristmikku tänavale uus nimi anda. Ja, et igav ei hakkaks, on tegemist kakskeelse linnaga, ehk igal teelõigul on kaks kohati täiesti erinevat nime.

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki kaasaelajaid, kes on mulle andnud jõudu edasi tungida. Ma ei suudaks seda kõike teha, kui te mind pidevalt hea sõnaga ei meenutaks või ei tuletaks rahvale meelde mu tegusid. Tagasi jõudes kavatsen ma teid, mu ustavad jüngrid, austada sellega, et luban ka teid koos minuga pildile. Kuid nüüd olen sunnitud lõpetama, et lubada endale mu edasi lükatud uni.

Tervitusi Poolast.

Cześć!

Lõpetades oma meeldiva suvise blogivaikuse reportaažiga Varssavist.

Olen sunnitud tunnistama, et Läti, Leedu ei erine maastiku ega arhitektuuri poolest Eestist ning Via Baltica muudab läbisõidu mugavaks ja kahtlemata ka igavaks. Aga elamused algavad peale umbes 20 kilomeetrit enne Poolat algava elava järjekorraga. Selleks, et mõista kujutage ette suvalist kahe realist maanteed. Seejärel täitke üks sõidurida seisvate veokitega. Järgmisena lisada teises suunas liikuvad autoraamid. Nende kahe suuna vahele on surutud tavaliiklus. Ja et igav ei hakkaks lisama veel möödasõidud. Lõpetuseks võiks meenutada, et tegemist on kaherealise teega.

Kerge episood piiril vehkiva Poola naispiirivalvuri ja eessõitvate Leedu kandiliste vahel möödas ongi Rzeczpospolita Polska. Kui riigipiiri maha magate, saate aru võimsatest kuppelmaastikest, lokkavatest maisipõldudest ning iga mõne kilomeetri järel olevatest ristidest. If everything else fails, aitab sõber arhitektuur. Nimelt armastavad poolakad kuubikujulisi maju. Muidugi ei saa jäta mainimata liikluskultuuri, eriti kaugsõidujuhtide oma.

Kui vahepeal ei ole ära tüdinenud on Varssav piirist umbes 360 kilomeetri kaugusel. Tegemist on 2,6 miljoni elanikuga linnaga, kuhu nädala sees koguneb teist samapalju inimesi juurde. Vaadates linnas ringi tekib kohati tunne, et natside lammutustöö on lausa positiivne. Nimelt on tegemist tõeliselt ilusa ja avara linnaga nagu paljud teised, mida on planeeritult (üles)ehitatud. Ka parke on palju ning need kenad.

Kellele sellest on vähe oskan soovitada kohalikku sõjaajaloomuuseumi. Sealt leiab mõõku, raudrüüsid ja kindralite pilte piisaval hulgal, et vähematel võtab jalust nõrgaks. Neile võib turgutuseks pakkuda parajat doosi poodlemist. Seda võib harrastada kasvõi jalakäijate tunnelis. Tallinnas ei ole enam aastaid sellisel kujul tänavakaubandust kui siin. Võib leida kõike, alustades päikeseprillidega ja lõpedades triiksärkidega. Kui peaks juhtuma, et meeldivat olemist kipub segama sugutung on ka sellele abi. Nimelt on tänavad ühtlaselt kaetud flaieritega, millel figureerib eriti meelas Kaja ning ta aasia sõbranna Aga.

Üldiselt on tegemist üsnagi meeldiva linnaga, mille külastamine ei tohiks sugugi väga kaela murdev olla. Soovitan küll tulla.

Kui on piisavalt püsivust ning internetti siis võib siit üks hetk leida lühikokkuvõte Berliinist ja selle ümbrusest. Ehk siiski mitte nõnda mahukalt.

Na razie!