Rahu majas.

Seal ta siis nüüd seisabki. Venelased saavad rahulikult lilli viia ja mälestada. Rahulik koht kesklinnast eemal, kus jagada õhupalle, juua viina ja pidada diskot. Miks ka mitte? Näete, meie ka hoolime surnutest. See siiski ei takista Vene meedial pasundamast olematutest inimõiguste rikkumisest ja kurjast Eesti politseist, kes peksab ilmsüütuid lapsukesi. Siiski meie võitsime.

Oleks viimane aeg oma sammas püsti ajada. Viimati sai meil oma riik otsa napilt enne ühe sellise ehitamist. Kus on praegu koht, kuhu võiks tuua lilli ja pärgi? Kas Reaalkooli ees seisev kuju või Admrial Pitka mälestusmärk? Kui nii mõelda, kas meil on üldse seda vaja? Oleme ometigi eestlased, kes ei vaja puuslike, et mäletada. Me elame vabas riigis, meil pole vaja suurt metallkuju, et sellest aru saada. Monument vabadusele asub igaühe peas. Vabariigi aastapäeval vaatame paraadi, võidupühal teeme tuld ja Edgaripäeval naudime suve. Kas pole mitte ratsionaalne rahvas?

Kui jumal annab, võib lähiajal näha arvutiekraanidel meie läheduses uutmoodi õppefilmi. Pühendusega kõikidele nendele, kes kannatavad masenduste ja tujukõikumiste all. Eriesineja on safarimütsiga Jack. Kes julgeb see küsigu.