I've been thinking

Paavo ütles kunagi, et meie mõttemaailm on talle võõras. Ta ütles, et meil polevat seda mässumeelsust ega soovi ega soovi väikeseks stick it to the Maniks. Milleig pärast on see mõttekild kuskile sügavalt sisse jäänud ja ma olen hiljem sellele korduvalt oma mõttejõudu koondanud. Mis kõige hämmastavam on, Paavol oli tuliõigus.

Meie rahulikus ei tule sissesöödud kemikaalidest või ropust tarbimisühiskonnast. Lihtsalt pole vajadust süsteemiga sõtta minna. Miks? Meie olemegi süsteem. Meist saab see vana kaardivägi, keda järgmine põlvkond kõigest hingest kiruma hakkab. Me ei lärma, sest sõja kuulutamine praeguse elukorralduse vastu tähendaks sõda iseendaga. Väikeste mööndustega oleme praeguse elukorraldusega rahul.

Miks jumala pärast ma üldse nii arvan? Kahel lihtsal põhjusel.

Esiteks enne meid tulid suured lammutajad, kes juba eksisteeriva olukorra pea peale pöörasid. Enne meid oli tühimik. Me oleme uue tekkinud süsteemi lapsed ja meie usul pole piire. Kas süsteem on meie nägu või meie süsteemi nägu, omab minimaalsest tähendust. Pigem on oluline harjumine olukorraga ning lausa rahulolu. Inimesed, kel kõht täis katus pea kohal ja tulevik silme ees, ei jookse leegitsevate tõrvikutega ja hangude märatsedes ringi. Lihtsalt pole põhjust. Kui siis vaid äärmise igavuse peletamiseks, kuid ka see meelelahutus kipub ära tüütama.

Teine lihtne põhjus on ühiskonna tsüklilisus. Igale lõhkujate põlvkonnale järgneb ehitajate põlvkond. Igale reaktsioonile järgneb ja kõik muud uhked väljendid. Elu lihtsalt käib nii. Kuna enne meid tulid isikud, kel hinges põles hele leek ja selge eesmärk maailma muuta seisis silme ees, siis meie oleme paratamatult stabiilsuse poole pürgijad. Elu lihtsalt käib sedaviisi. Meie elu saabki olema süsteem.

See kõik tuleviku kohta lubatu kehtib eeldusel, et üldpoliiitiline ja majanduslik olukord hetkega kardinaalselt ei muutu. Ehk see idee ei kindlusta ida sõpruse või lõuna põgenike vastu.

I think this might qualify as an epiphany.