Olla aus pidi olema kõige olulisem omadus siin ilmas. Samas hindame me kõik kavalust ning oskust soovimatutest olukordadest pea püsti väljuda. Kas on õigem minna järeltöösse tühja peaga ning näha veebipäevikus 2/1 või pettusega saada 5?
Mina õpin tööks ja näen vaeva ning saan mõne näpuvea pärast nelja või, taevas hoia, kolme. Minust mõni pink tagapool istuv õpilane kopeerib kogu teksti oma iPodi ning saab 5. Raske töö ja vaev ei tasu ära samas pettusega saab kõike ja palju kergemini. Kas ei ole mitte ülekohtune? Hoolimata materjali vastumeelsusest töötan läbi, õpin ära. Kaasõpilane ei vaevugi, aga hinnete poolest oleme samal pulgal.
Järjekordne järeltöö. Läheb vaja imet, et jõuda kogu materjal pähe ajada. Tööd edasi lükata ka ei anna, seda juba tehtud viimased kuu aega. Õpetaja ei vaata, teen maha, saan oma linnukese kirja. Teiste hindeid see ei muuda, minu oma päästab. Ma nii kui nii ei kavatse seda ainet edasi õppima minna, milleks ma pean mõtetult pingutama? Palju lihtsam on teha kuskilt maha, hinne kätte saada ning asi unustada.
Et Hannes ei saaks öelda, et temast juttu polnud, tuletan talle meelde, et mõttetu sõimamine ei vii edasi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
tead, Kari :D me kõik õpime ju selleks et targaks saada.. kümne aasta pärast ei loe see, kas sa said ühe töö viie või mitte, loeb sinu töökus tahe ja ajumaht. Minu võimalus neid kolme treenida on juba möödas, aga sinul see võimalus veel on :D kasuta seda!
ju vist. aga mul on sinna tervelt kaks aastat aega. praktiliselt terve igavik.
Postita kommentaar