Alkoholi piirangud nüüd ja praegu.

Meie lugupeetud valitsus on võtnud pähe astuda samme alkoholismi vähendamiseks. Samme, mille ajendiks on Tallinna linna initsiatiiv. Iseenest on probleem olemas. Eestlased tarbivad 13 liitrit absoluutset alkoholi aastas inimese kohta, üle 6 liitri peetakse genofondile kahjulikuks. Julgen tähelepanu juhtida sellele, et turistide osa on sealjuures tühine. On tänuväärne, et valitsus võtab vastu meetmeid taolise probleemi ohjeldamiseks. Taaskord tuleb kiita ka üleriigilise ühtse lähenemise eest, kuid sellega kiitus ka lõppeb.

Alkohol on kahtlemata probleemiks, kuid müügi piiramine pole lahenduseks. Keskerakondlik linnavalitsus väitis härra Vitsuti suu läbi, et kella 20-8 piirang ei toimi ning on vaja veel karmistada meetmeid. Samas on meediast läbi käinud väited (Vilja Savisaar, kui ma ei eksi) nagu vähendanuks kõige uuem piirang müüki kuni 20%. Kummaline, kus müüjate jutt (inimesed, kes reaalselt teavad palju alkoholi pooest ära viiakse) on kardinaalselt erinev poliitilisest paanitsemisest. Väikses lisamärkusena tahaksin juhtida tähelepanu ka sellele, et rahvaküsitlused, mis toetavat karmimaid meetmeid, pärinevad aastatist 2005 ja 2006. Julgen öelda, et praegusel hetkel ei ole adekvaatseid andmeid kui suur hulk inimesi pooldab värskelt väljapakutud samme.

Ma tahaksin taaskord rõhutada, et alkoholism ja eriti noorte seas, on tõepoolest probleem. Ometi tegeletakse tagajärgede varjamisega. Joomarlusel on sügavad sotsiaalsed põhjused nagu näiteks tööpuudus, stress ja ka lihtlabane tegevusetus. Probleemi lahendaks põhjustega tegelemine. Tõepoolest on paratamatult meie seas ka neid, kes tõepoolest ei taha ega suuda midagi teha, kuid valdavat enamust annab päästa viinakuradi käest. Kui riik aitaks inimestel leida taaskord tööd, võimalusi vaba aja sisustamiseks laheneks probleem iseenesest. Paljud uputavad oma mured pudelisse ja just sellesama murekoorma vähendamine võimaldaks uuesti jalule saada.

Ka noortega tuleks tegeleda. Palju on räägitud huviringide vähesusest ja alarahastatusest. Tuleb ära mainida, et viimastel aastatel on olukord märgatavalt paranenud, kuid siiski on veel pikk tee käia. Üks lihtsamaid näited on korv- ja jalgpalli väljakute vilets seisukord või lausa puudumine. võrgud kaovad esimeste päevadega, korvid ja raamid nädalatega. Noored kogunevad välja nii kui nii. Selle asemel, et sporti teha aga kukutakse jooma. Klaastaara muidugi pillutakse sinna samasse platsile katki, mis muudab ettenähtud tegevused veelgi võimatumaks. Paljude värskelt üles pandud platsi hooldajad kurdavad, et kambad kipuvad laamendama. Samas täiesti korras ja hästi valgustatud kohta vandaalid ei kipu. Samas on pisimgi märk hooletusest küll, et tekitada mulje, et nii kui nii keegi ei kasutata ega valva ning võib laamendada. Iga natukese aja tagant kerget hooldust läbiviia ja võrke vahetada on tunduvalt odavam ja mõistlikum, kui kolme aasta pärast tulla kohale, vaadelda midagi, mis jääb prügimäe ja tühermaa vahepeale, ning netida, et tahtsime head aga välja kukkus nagu alati.

Ehk siis alkoholiprobleemiga tuleb kahtlemata tegeleda, kuid kahjuks ei pöörata tähelepanu probleemi põhjustele. Meie lõunanaabrid läksid sama teed, mis meie, kuid said oma veast aru ning kärbivad piiranguid. Kas tõesti ei suuda me teiste vigadest õppima ja peame tuimalt sama reha otsa marssima? Või lihtsalt juhitakse avalikkuse tähelepanu kõrvale milleltki oluliselt?