Brussels calling...

Nagu lubatud raporteeriks järjekordsetest edusammudest sel tohutul teekonnal. Nimelt jääb minu praeguse asukoha ja Poola vahele veel üks riik. Saksamaa piiri märkis, sarnaselt varem mainitule, kilomeetrite pikkune järjekord. Kummaline, kuidas selline transiidimaa nagu seda on Poola ei suuda leida mõistlikke piirivalvureid. Ometi on neil piisavalt ressurssi, et pidada üleval tasulisi teid.

Julgeks veel ära märkida, et Poola piiriga kaovad tee äärest ristid, ikoonikapid ja kirevad surnuaiad aga mitte mais. Kas nüüd just tänu geenimuundamiseimedele või veidi lõunapoolsemale laiusele on just nimelt maisipõllud muutunud domineerivaks maastikuvormiks. Kuigi jah, kiirteelt ei pruugi saada just eriti adekvaatset ülevaadet riigist.

Neither last, nor least Berliin. Ma võtan sõnad tagasi ülesehitatud linnade toreduse koha pealt. Nimelt on tegemist üsna mõttetu linnaga. Vastavalt Mihkli soovitusele sai läbitud Kurfürstendamm ning lahkutud kahe särgi võrra rikkama, kuid sellega saavutused enamvähem piirdusid. Võite pakkuda, mis pood need mulle müüs. Brandenburgi väravad on mõtetetult overrated. Samuti Riigipäevahoone. Tegemist on linnaga, mida on mõtet vaadata vaid läbi autoakna. Ei ole mõtet veeta linnas tervet päeva, kuna lihtsalt ei ole midagi vaadata ning vaid poodlemine ei kõla peale esimest tundi enam nõnda ahvatlevalt.

Järgmiseks sihtmärgiks oli Brüssel. Kuna Berliinis oli parajasti mingi võidusõit/jooks ning kesklinn kinni ja kell veidi 9 läbi, tuli geniaalne mõte pikemalt peatumata Belgia poole teele asuda. Mõeldud, tehtud. Öine autobahn autoga, millega üle 130 ei taha sõita, ei vastanud päris täpselt ootustele. Algselt planeeritud mõne tunni asemel võis kuldset Grand Vitarat Brüsseli lähistel näha alles 7 ajal hommikul. Sinna võiks veel lisada kaks (!) tundi, mis kulusid linnapiirilt sihtkohta jõudmisele (vahemaa vaevalt mõni kilomeeter). Nimelt ei ole siinsed tänavad eriti turisti sõbralikud, kui silmas pidada tänavasiltide haruldust. Lisaks sellele on kohalikel komme peale igat ristmikku tänavale uus nimi anda. Ja, et igav ei hakkaks, on tegemist kakskeelse linnaga, ehk igal teelõigul on kaks kohati täiesti erinevat nime.

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki kaasaelajaid, kes on mulle andnud jõudu edasi tungida. Ma ei suudaks seda kõike teha, kui te mind pidevalt hea sõnaga ei meenutaks või ei tuletaks rahvale meelde mu tegusid. Tagasi jõudes kavatsen ma teid, mu ustavad jüngrid, austada sellega, et luban ka teid koos minuga pildile. Kuid nüüd olen sunnitud lõpetama, et lubada endale mu edasi lükatud uni.