Maal ära

Tegelikult pole mind üldse Tallinnas, teile vaid tundub nii, kõigest 150 kilomeetrit vales suunas. Naudin kohaliku raamatukogu vaba netti.

Iseenesest pole midagi vaimustavamat kui võimalus olla kõige toimuvaga kursis igal suvalisel hetkel igas suvalises kohas. Need ajad, kus elu jäi tegijatest linna maha on ammu möödas. Ärme grilliajastu möödudes unusta, et ka mobiiltelefonid pole ulme. Kõik see kokku viibki mu sogase jutu kuldse ivani. Nimelt, elu maal on päris mõnus. Pole kära, pole saasta, pole vaja karta aeda jäetu pärast, pole muret Savisaare sõiduradade pärast - isn't life grand out there?

Kõikidele, kes muretsevad mu vaimse seisundi, Ida-Viru juttude või värske statementi pärast, võin lubada, et olen pühapäevaks tagasi. Eeldusel, et plaanid ei muutu ja see hobuvanker, mis linna läheb, tulemata jää.

Time of Your Life

Kolm päeva lõpetamisi ühel pool. Kes, mida pole oluline aga peaasi, et lõpetamine. Pühalikust lipumarsist kuni kittuseni abivalmi käitumise eest; kõike sai nähtud.

Kõik see kokku pani mõtlema. Aastake veel ja siis ise. Kes, mis, mida, kellele, kellelt; kõik see on teadmata. Pole ju seegi veel kindel, kes suvega ära kaovad. Aasta veel vahel, palju veel teha. Ometigi terendab ta juba silme ees. Oh kooliaeg, oh kooliaeg oled juba läinud, pole aegagi märgata kui juba siin.

Ei oska meist keeegi aega seisma panna, isegi mitte filmis.