Elagu poliitblog

Edgar Savisaar Eestist välja! Tõepoolest ainuke poliitik, kes pole veel Eesti poolele üle tulnud.

Kus oli Edgar kui provokaatorid Tõnismäel lipukestega vehkisid? Kus oli Edgar Savisaar siis kui Eesti lippu rünnati? Kus oli Edgar Savisaar siis kui tänavatel märatseti? Kus on Edgar Savisaar siis kui Eesti saatkonda rünnatakse?

Selle asemel, et talitseda oma valijaskonda istus härra Hundisilmal ja oli vait. Nüüd võtab sõna ja räägib, et tehakse liiga vaestele marodööridele ja, et Ansip teeb sõda. Millal oli viimane kord, kui Edgar Savisaar tegi midagi Eesti heaks? Riigireeturid lastakse tavaliselt maha, aga arvestades härra suuri teeneid Eesti Vabariigi ees, on asjakohane saata ta ilusa suure rongi mööda oma vabastatud raudteed ida poole. Arvestades oma sala- ja mitte-nii-salaleppeid Vene võimudega ei tohiks see sugugi väga ebameeldiv olla. Valdav osa Keskerakonnast võiks talle järgmise rongiga kaasa saata. Repsidest Sõtnikuteni välja.

Tõnismäele ausammas Jeltsinile? Ausammas Venemaa presidendile iseseisva Eesti riigi pealinnas? Meil ei ole ikka veel Vabaduse monumenti ega midagi mälestamaks taasiseseisvunud riigi esimest presidenti. Võibolla eksis linnapea-härra nimega ja tahtis sammast oma leivaisale Moskvas? Kuigi Tõnismäele sobiks oivaliselt Vabastaja monument. Vabastaja leiad siit

Ja tegidki ära

Valitsus võttis kätte ja tegi seda, mis ta ülesanne. Provokaatorid võtsid kätte ja tegid. mis nende ülesanne. Isegi Eesti politsei tegi seda mis ta ülesanne. Kas see kõik oli see, mida kartsime? Süütud kannatasid 20 miljoni krooni eest ja üks märatseja lahkus meie seast. Kes siis võitis?

Olgem ausad, pingete tekitamise eest maksis Venemaa. Olgem ausad, pingest võitis kõige enam Venemaa. Olgem ausad, märatsemisest kaotas kõige enam Venemaa. Mõne tunniga muutusid "vabastaja" kaitsjad marodöörideks. Pasundagu Vene meedia palju tahes, tõde on meie poolel. Eesti politsei ei rünnanud rahumeelset rahva massi, politsei ei kasutanud liigset jõudu kriminaalide vastu ega tekitanud inimohvreid. Samas asusid venelased kohe peale Tõnismäelt lahkumist laamendama. Keda see avalik arvamus siis toetab? Kas tegelasi, kes lärmavad, lõhuvad ja varastavad? Mida tegid poed marodööridele.

Mina usun politseisse. Suudeti hoida bandiite monumendist eemal, rahvas laiali ajada, kord taastada ja pronkssõdur ära viia. Mina usun, et pätid püütakse kinni ja saavad karistatud. Eesti seadused lubavad neile anda kuni 5 aastat vangistust. Mina usun, et ei ole vaja minna oma meelsust avaladama ega venelasi õrritama. Meie ju võitsime. Kaitsjatest said kaabakad. Ja need pannakse vangi. Näidakem maailma, et me suudame elada ilma karistusaktsioonideta. Nii täna, homme, 9. mail kui ka edaspidi.

Paanitseme siis

Pealinna tänavatel on liikvel tavaliselt MÄRGATAVALT suurem hulk korrakaitsjaid. Provokaatorid ja paanikakülvajad levitavad jutte vägivallaohust ja sõjast. Riigi president peab paremaks riigist lahkuda. Kaitseminister jätab ära viisiidi välisriiki. Piirivalve juht raporteerib piirikontrolli tõhustamisest. Naaberriigi parlament ja valitsus avaldavad muret riigi poliitilise olukorra üle. Kui ma ei teaks paremini arvaksin, et tegemist on riigipöörde eelse olukorraga mõnes Aafrika vabariigis. Kummaline, mida kõike võib välja lugeda faktidest. Kummaline, mida kõike võib välja lugeda, kui esitada fakte erapooliku vaatenurga alt.

Kas Aljoša viiakse tõepoolest minema või on tegemist vaid võimu näitamisega?

Seal ta siis läks.

Boriss Jeltsin. Kommunist, kes peale liiga julget suu pruukimist vallandati ja seejärel hävitas kommunistliku impeeriumi. Demokraat, kes saatis tankid parlamendi vastu. Väikeriikide sõber, kes alustas sõda pisikese tsetseeni rahva vastu. Vene joodik, kes võimaldas Balti riikidel iseseisvuda minimaalsete ohvritega.

Tõenäoliselt on vähe teisi, kes satuvad olema nii õigel ajal, nii õiges kohas. Ilma selle mehe toetuseta ei pruugiks meil olla Eesti Vabariiki vaid jätkuvalt suur nõukogude kodumaa. Samas hilisemal ajal ei olnud sugugi tegemist nõnda sõbraliku suhtumisega. Anda hinnangut keerulise iseloomu ja veelgi keerulisema hingeeluga inimesele käib meile üle jõu. Mõnekümne aasta pärast võime ajalooraamatutest selle kohta lugeda. Üks on kindel, neis raamatutes on ta sees.

Teistel rinnetel. Täna 664 aastat tagasi üritasid vanad eestlased taastada muistset iseseisvust. Ometi neil see ei õnnestunud ordu reetlikuse, vähese toetuse ja lihtlabase ebaõnne tõttu. Lõpptulemuseks oli muutumine vabast rahvast orjadeks. Võime ainult ettekujutada, kui radikaalselt erinev oleks olnud ajalugu eestlaste võidu korral. Samas võime täna uhkusega nautida vabadust, sedasama mille nimel meie esivanemad langesid. See on üks nendest teemadest, mil tasub aegajalt mõtelda. Mida olen mina teinud, et seda ära teenida?

Teeme ühe pisikese sõja

Vene riigiduuma saadik nimega Dmitri Rogožin pakub välja teha pisike sõjaline erioperatsioon. Nimelt on sel auväärt härrasel idee tulla ja päästa vabastajate jäänused. Mis ajast on ühel suveräänsel riigil õigust sekkuda teise suveräänse riigi siseasjadesse? Ahjaa, meelde tuli. Sellest ajast kui Ameerika Ühendriigid sama teevad. See selleks, aga sõjalised operatsioonid NATO liikmesriigi pinnal? Ma loodan, et kõik meie Lääne sõbrad on Põhja - Atlandi lepingu 5. artiklis sama kinni kui meie poliitikud. Needsamad poliitikud, kes räägivad venemaaga suhete parandamisest, ajateenistuse kaotamisest või kirjutasid alla maamiinide keelustamise leppele.

Selle kõige peale räägime tänapäeva maailmast kui ohutust ega võta ette mitte midagi julgeoleku kindlustamiseks. Oleks viimane aeg hakata kaevama kaevikuid ja ettevalmistama tankitõkkeid. Silda üle Narva jõe tuleks hakata mitte parandama vaid lammutama. Jääb üle vaid loota, et vabastajad ei tule enne, kui nende tulekuks on ettevalmistutud. Aga loota, et Eesti poliitikud midagi asjalikku ära teevad...

Tüdimus

Inimestele ei meeldi kui nendega manipuleeritakse. Ootamatult sajab kaela midagi liiga head, et see tõsi oleks. Ühel heal päeval ilmub ootamatult otse näo ette maiuspala. Pikemal vaatamisel pasitab selle küljes mingi pisike tamiilijupike olevat. Kas neelata hõrgutis alla ja loota parimat või lasta võimalus käest ja näha kuidas keegi teine naudib maiust ning kiruda ennast liigse ettevaatlikuse eest? Kes ei riski ei saavuta midagi. Ometigi ka kaotuskibedus võib vahel magus olla. Ussike võib ju hea olla aga konksuke vaevalt sama meeldiv on. Kas suvalise tuttava, kui inimese keda reaalselt ei tunne, pakkumine lühikese ajaga teenida suur summa on üldse kaalumist väärt? Inimeste kõige suurem nõrkus on loomupärane ahnus. Kas kui keegi spetsiaalselt sellele iseloomujoonele suunatud ideega välja tuleb, ei ole mitte tegemist kõige ilmsema petuskeemiga. Idee võib ahvatlev olla aga tagajärjed ei pruugi.

Ei suuda vastu panna

Zoofiilia ei ole teema.

Härra Gore mainis, et kahtlus on tekitatud peamiselt tabloidide ja mainstream media poolt.
Peerreviwed scientific journalites avaldatud artiklid on üksmeelsed probleemi olemuse kohta. Alī ibn Abī Tālib ütles kunagi ühe targa lause ja järgnev on selle inglisekeelne vaste: There is no wealth like knowledge, no poverty like ignorance.

Philip Stott is Britain's leading climate-change denier and has built a career on criticising environmentalists. Professor emeritus of biogeography at the University of London, he has no climate-science qualifications.

Hoolimata erimeelsustest jäägem viisakaks.

Me kõik elame ühes kollases allveelaevas

Maa on meil üks ja ainus. Pisikese tähe juures asuv tükike kärbsemusta on kogu meie olemus, miks mitte seda hoida? Lühidalt öeldes An Inconvenient Truth. Kes pole näinud vaadake, võin jagada.
Probleem on Ameeriklased, kõik kes kaitsevad loodust on narkomaanid, rohelise mõtteviisiga inimestel on ajuvähk.
Üsna huvitav on mõtelda mis võib olla selle negatiivsuse taga? Juhid ei nori tüli ega sõimle pidevalt. Inimene, kes seda teeb, on nõrk. Inimene, kes seda teeb tunneb vajadust elada teiste peal välja oma pingeid. Olgu põhjuseks nii vähene võimekus kui seiklused harjaga. Kumbagi pidi ei ole võimalik midagi võita.
Teistel teemadel. Kust läheb piir sõbra ja enam kui sõbra vahel? Kas klassikaaslane on lubatud liik? Kahe inimese vahelised suhted peaks olema nedesamade kahe inimese enda asi. Ometigi ei ole see seda. Igal sammul on kritiseerijaid, hindajaid ja niisama kommenteerijaid. Kas midagi ilusat tuleb ära visata lihtsalt sellepärast, et avalik arvamus nõuab? Või on sõprus liiga väärtuslik, et sellega riskida? Vastamata küsimused. Tüüpiline olemuslik arutlus ehk pikk, vaevanõudev ja kasutu. Tegelikult on otsus ju nii lihtne: üritada või mitte. Hakkab juba vaikselt kohale jõudma, miks hea eluoluga riikides iive negatiivne on.

Oh seda tänapäeva tehnoloogiat.

Oh seda tänapäeva tehnoloogiat.

Interneti ja veebipäevikute imemaailm esitleb end üsnagi kummalisel kujul.

Esiteks saadetakse autor lehele, mis esitab pika ja keerulise ülevaate suudluse olemusest. Üsnagi intrigeeriv, on suutnud koguda kaks arvamust. Tasub tähele panna, et tegemist on kõige vanema seni aktiivselt täiendatava blogiga, samuti on tegemist vaieldamatu liidriga kommentaarida arvu poolest. Üks vähestest, mis kasutab hyperlinki nimelist keerulist tehnoloogiat.

Seejärel üsnagi mahukas ülevaade toimunud sündmustest ja järjekordne kujunduslik ümberkorraldus. Sisaldab arvestataval hulgal solvanguid paljude osapoolte arvel. Spekulatsioone ja praktiliselt sõimu sisaldav sissekanne, mis on kohati äärmiselt detailne samas jäädes häguseks autori olulisemate tegevuste koha pealt. Üsnagi julge arvestades lugejate väidetavat suurt hulka samas äärmiselt konspiratiivne arvestades lugejate sotsiaalset positsiooni.

Kõrvalepõige poliitikasse ehk sotsid on Eesti mõistlikeim erakond. Partei, mille liikmena on kõige lihtsam midagi saavutada. Olevat lisaks kõigele märksa paindlikum kui teised ja ainuke alternatiiv konservatiivsetele ja liberaalsetele olles valgetest vasakpoolseim.

Lõpetuseks keskmise pikkusega postitus, kus on olulisel kohal vastus kriitikale. Kummaline olukord, kus erinevad autorid üritavad üksteisele pidevalt ära panna. Ometigi ei saa öelda, et taoline tahtlus ei tooks välja värvikaid seiku tuntud isikute elust. Paljudele lugejatele jääksid need olukorrad ning tsitaadid tundmatuks, kui poleks väsimatult töötavaid reportereid. Üllatavalt on postitusse ära mahtunud ka ülevaade kirjutaja päevastest tegevustest ehk blogis on lugeda ka neil, keda jätavad külmaks inimeste vahelised suhted.

Kõik, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud, võivad võtta sõna kommentaaride nurgas.